Leia meid Facebookist!


 
 
 

Üldist

Tuletornid  Eestis

Tänase ametliku nimistu järgi on Eestis ühtekokku 41 tuletorni, 220 tulepaaki, mis on töötavad navigatsioonimärgid. Lisaks on hulk ajalooliselt põnevaid tuletorne, mis meresõidumärkidena on kasutusest välja jäänud, kuid pakuvad huvi meresõidu ajaloo või arhitektuuri seisukohast (Laidunina, Kiipsaare, Käsmu).

Valdav enamus Eesti tuletornidest on riigi omandis, Veeteede Ameti (VA) valduses. Navigatsioonimärgistusega tegelevad VA koosseisus viis regionaalset talitust. Harju- ja Virumaa tuletornide hooldusega tegeleb Põhja-Eesti navigatsioonimärgistuse talitus, Hiiu- ja Läänemaa tuletornide hooldusega Läänemaa navigatsioonimärgistuse talitus, Saare maakonna tuletornide hooldusega Saaremaa navigatsioonimärgistuse talitus, Pärnumaa tuletornidega Pärnu navigatsioonimärgistuse talitus ja siseveekogude navigatsioonimärgistuse  hooldusega Tartu navigatsioonimärgistuse talitus.

IALA (International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouses Authorities – Rahvusvaheline Meremärkide ja Tuletornide Administratsioonide Liit) poolt välja valitud 100 tuletorni-arhitektuurimälestise nimekirjas on 6 tuletorni Eestist: Kõpu, Ruhnu, Tahkuna, Keri, Pakri ja Suurupi alumine.

Kõpu tuletorn

Kõpu tuletorn on Eesti, Läänemere ja Baltimaade vanim ning väidetavalt maailmas vanuselt teine või kolmas tuletorn, mille tipus on tuli pidevalt põlenud.

Varem oli tuletorn enam tuntud Dagerorti nime all (rootsi keeles "dag" - päev; "ort" - koht või  poolsaar). Tuletorni ametlik ehitusaeg jääb XV sajandi algusesse, mis oli Hansa Liidu õitseaeg. Läänemere suure laevatee vahetus läheduses olev Hiiu madal ehk Suurrahu oli Kõpu tuletorni rajamise üks peamine põhjus. Umbes 1500. aastal sai Tallinna raad Saare-Lääne piiskopilt loa tuletorni rajamiseks Kõpu poolsaare kõrgeimale kohale. Tegelikult nõudis Hansa Liit juba 1490. aastatel tulemärgi püstitamist.

Päevamärki hakati ehitama 1505. a. Ehitus kestis vaheaegadega 26 aastat. Märgi valmimise ajaks peetakse 1531. aastat, kui 1. augustil süüdati esmakordselt torni tipus lõke.

Juba tol ajal oli märk kujult neljatahuline prisma, mida neljast põhilisest ilmakaarest toetasid massiivsed kontraforsid (tugipiilarid). Kuni 24 m kõrguseni oli torn ehitatud üksnes tugeva tsemendiga seotud rändrahnudest ja paekivist (remondi käigus oli kive üksteisest äärmiselt raske eraldada). Torniossa on laotud üle 5000 kantmeetri kive, mis annab ehitise kaaluks peaaegu 12 tuhat tonni.

24 meetri kõrgusel asetses kahe aknaga alumine teenistusruum. Aknad avanesid itta ja läände. Teenistusruumi kohal oli veel üks ruum, kus oli põletuspuude tõstmiseks raudteljel puupeli ja plokirattaga vints. Hiljem ehitati idapoolsesse kontraforssi redeli asemele puittrepp. Ülemise ruumi kohal oli platvorm, kus metallvõre peale süüdati kuivadest vaigustest puudest tuli. Selge vaikse ilmaga oli tuli nähtav 15 meremiili kaugusele. Tormise ilmaga tegi vihm sageli lõkke märjaks ning tuul kippus seda laiali kandma.

Torni algusaegade kohta ei olda kindlad, aga XVII sajandil põles lõkketuli 16. märtsist kuni 30. aprillini ja 16. augustist kuni 31. detsembrini, seega umbes 6 kuud aastas. Tuli süüdati tund aega pärast päikeseloojangut ja kustutati tund enne päikesetõusu. Aastas kasutati umbes 1000 sülda puid. Suvel lõket ei põletatud, sest ööd olid valged ja meremärgid niigi hästi näha.

Peeter I ajal korjati kõigilt Hiiumaast, Tallinnast, Narvast, Viiburist ja Nyenschanzist mööduvatelt laevadelt nn tuleraha. Nii oli Kõpu tuletorn Vene riigis esimene, mis oli mõeldud kaubalaevade teenindamiseks.

Aastal 1538 andis Saare-Lääne piiskop Tallinna linnale loa Hiiumaa tuletorni parandada ja tarviduse järgi kõrgemaks ehitada. Ehitus- ja parandustöödel pidid abi osutama Hiiumaa talupojad. Torn on mitu korda ümber ehitatud  ja ka kõrgemaks tehtud.

On teada, et 1659. aastal ehitati tuletorn kõrgemaks, nii et selle kõrgus ulatus 36,5 meetrini. 1660. a ostis krahv Axel Julius Dela Gardie Rootsi kuninga käest 38 000 taalri eest terve Hiiumaa koos tuletorniga ning võttis endale 800-taalrise hüvituse eest kohustuse tuletorn käigus hoida.

1766. aastal läks tuletorn koos Hohenholmi (Kõrgessaare) mõisaga krahvinna Ebbe Margarite Stenbocki valdusesse. 1792. aastal ostis mõisa ära parun R. von Ungern-Sternberg, kes küsis riigilt tuletorni hooldamise eest 5 000 hõberubla aastas: tol ajal põletati tuletornis ikka veel puid ning neid kulus aastas ligi 2000 sülda.

Aastal 1810 allutati torn kroonule. Siis raiuti torni sisse trepp, ehitati ülemisse ossa 2 ruumi, lisaks lampide ruum. Valgustuseks põletati õli, hiljem petrooleumi ja atsetüleeni.

Praeguse kuju sai torn 1845. aastal. Siis ehitati valgustusseadme kohale klaasakendega puidust laternaruum. 1854. a remonditi torni uuesti. Remondi käigus parandati torni ülaossa tekkinud pragu. Sel ajal põles majakas 1. juulist kuni 1. maini (10 kuud aastas) igal ööl tuli.

1900. aastal osteti Pariisist ülemaailmselt majakaseadmete näituselt Venemaa meresõjalaevastiku (kellele Kõpu tuletorn tollal kuulus) eestvedamisel majakale uus laternaruum koos pöörleva optilise süsteemiga. See primitiivse ehitusega, kuid töökindel süsteem hakkas tööle 1901. aastal.

1941. aasta sügisel leidis aset ainus kindlalt teadaolev rünnak majakale: seda pommitasid Saksa lennukid. Täielikult hävis majaka all asunud hoone, kuid kupli pihta lastud kuulipildujavalang vigastas vaid torniklaase ja optikat.

1980. aastatel otustati tuletorni 450. aastapäeva puhul remontida. Varem oli seda värvitud õlivärviga, mistõttu ehitusmaterjali sisse kogunes niiskus, mis leidis väljapääsu alles siis, kui krohv alla varises.

Aastatel 1989–1990 valati tornile ümber tugev raudbetoonist "särk", mis peab hoidma ära torni kokkuvarisemise.

Maailma vanimad tuletornid

Vanim teadaolev tuletorn on Pharose tuletorn, mis asus Pharose saarel Aleksandria sadamasuus. Torn juhatas meremeestele öösel teed sadamasse sissesõidul. Tuletorni kõrgus jäi hinnanguliselt 120-140 m vahele. See oli paljude sajandite vältel kõrgeim inimeste loodud ehitis maailmas ja üks seitsmest maailmaimest. Tuletorni tule tegemiseks kasutati puitu ja peegeldavate peeglite abil oli see merel nähtav 35 miili kaugusele. Tuletorn sai kannatada maavärinates aastatel 279 eKr, 365 ja 1303 ning varises lõplikult kokku 1326. aastal. Tuletorni varemete asukoha geograafilised koordinaadid on 31°12′51″N, 29°53′06″E.

Hiljuti avastatud Patara tuletorn Türgis on samas vanuseklassis - esialgsete hinnangute alusel ehitati see 2000 aastat tagasi, umbes 200 aastat hiljem kui Pharose tuletorn, ehk umbes 60 aastat eKr. Tuletorn oli 12 meetri kõrgune ja asus 60 meetri kaugusel merest. Sajandeid oli Patra tuletorn meremeestele juhiks, kuid hävines tsunami tagajärjel. Selle varemed on siiamaani säilinud Türgi lõunarannikul. 

Vanuselt kolmas on Heraklese tuletorn. Geograafilised koordinaadid:  43°23′9″N 8°24′23″W.  Heraklese tuletorn on vana Rooma tuletorn, mis asub 2,4 km kaugusel La Coruna keskusest Loode-Hispaanias. Ehitis on 55 m kõrgune ning peaaegu 1900 aastat vana. Roomlased ehitasid Heraklese tuletorni 1. sajandi lõpus või 2. sajandi alguses keiser Traianuse aegadel. Arhitekt oli Cayo Sergio Lupo ja imelisel kombel täidab see rajatis oma esialgset ülesannet tänaseni. Torni remonditi viimati 18. sajandil, sinna on olnud võimalik paigaldada 21. sajandi tehnoseadmeid. Tippu viib 243 poolemeetrist astet ja 112 m kõrgusel merepinnast plinkiv valgus paistab 50 km kaugusele. La Coruńa sadam kui jahtide ja kruiisilaevade populaarne sihtkoht on suuruselt teine Hispaanias. Sadu aastaid oli see põhiline sissepääsuvärav kristlastest palveränduritele, kes tulid pühale rännakule Santiago de Compostelasse. On arusaadav, miks roomlased ehitasid Heraklese tuletorni paika, mida üldiselt teatakse nime all Costa da Morte ehk Surmarannik. Roomlased pidasid maailma lapikuks ja arvasid, et just sealne rannajoon ongi perimeetriks. Paljude tuhandete meremeeste elu päästnud Torre de Hércules sai ruttu kuulsaks ja säilitas oma aupaiste pikki sajandeid. Seda on piltidena kujutatud keskaegsetes atlastes ja varasematelgi kaartidel.

Smeaton Eddystone tuletorn. Geograafilised koordinaadid:  50°10,80'N 04°15,90'W. Eddystone Lighthouse asetseb ohtlikel Eddystone kivirahnudel 14 kilomeetri kaugusel edela Rame Headist Inglismaal. Smeaton Eddystone on maailma esimene kivist tuletorn, mis on ehitatud keset merd. Praegune ehitis on neljas torn, mis on ehitatud kohapeal. Esimene ja teine torn on hävinud. Tuletorni ehitati aastatel 1756-1759. Torn on 49 meetrit kõrge ja valgus on nähtav kuni 22 meremiili kaugusele.

Bell Rocki tuletorni geograafilised koordinaadid: 56°26′03″N 2°23′14″W.  / 56.4342; -2.3873 Bell Rocki tuletorn on maailma vanim töötav meres asetsev tuletorn, mis on ehitatud Põhjamerre aastatel 1807-1810. Torn on 35 meetri kõrgune ja tuli on nähtav 35 miili kaugusele. Tuletorni tööd on automatiseeritud alates aastast 1988. Majakas tegutses paralleelselt kaldajaamaga, Bell Rocki signaaltorniga, mis ehitati 1813. a Arbroathi sadamasse. Tänaseks on sellest ehitisest saanud muuseum - Signal Tower Museum, kus tutvustatakse külastajatele tuletorni ajalugu.

Vanim säilinud töötav tuletorn asub Hispaanias Torre de Hércules. Selle geograafilised koordinaadid on  43º 23’ 13,3923” N,  8º 24’ 17,9519” W. Tuletorni ehitasid Hispaania looderannikule 1. sajandi keskpaigas roomlased. Ehitis on 57 m kõrgune ning on ainuke tuletorn kogu Euroopas, mis on Rooma ajast säilinud. Käesoleva aasta augustis alustati tuletorni rekonstrueerimist.