320 - Naissaare tuletorn
| Regioon: | Põhja-Eesti | Koordinaadid: | 59.603683 N, 24.5106 E | |
|---|---|---|---|---|
| Tuli põleb: | night | Tule karakteristik: | LFl W 10s | |
| Kõrgus jalamist: | 45m | Tule kõrgus merepinnast: | 47.6m | |
| Nähtavuskaugus: | 12M | Ehitusaasta: | 1960, 1788 |
|
Naissaare (Nargen) tuletorn asub samanimelise saare põhjatipus Pikasääre neemel ja on tähtis meremärk orienteerumisel Soome lahel ja Tallinna lahe suudmealal. Juba kauges minevikus on Naissaar olnud üle Soome lahe Tal- linna poole sõitvatele laevadele meremärgiks. Kirjalikes allikates on saare kõrget metsamassiivi esimest korda orientiiriks nimetatud 13. sajandi mere- sõidujuhises Navigatio ex Daniae per Balticum ad Estoniam (meresõit Taanist üle Läänemere Eestisse). Põhiline kaubatee Skandinaaviast Tallinna kulges kuni 14. sajandini piki Rootsi rannikut kuni Ahvenamaa saarestikuni, sealt edasi piki Soome rannikut Porkkalani. Seejärel võeti kurss üle Soome lahe Naissaarele ja sealt omakorda juba Tallinna peale. Laevu varitsesid Tallinna lähistel mitmed ohtlikud madalad. Enne meremärke kirjeldati lootsiraamatutes madalate asukoht sihi, suuna või kauguse abil maamärkidest.1644. aastal ilmunud Johan Månssoni lootsiraamatus juhendatakse Tallinna lahest väljumist järgmiselt: „Võtta kurss NNW, sõita Naissaare ja Aegna vahele, jättes kaks osa merd Naissaareni ja üks osa Aegnani. Kui Naissaar ja Suurupi ühte lähevad, on Aegna madalast mööda jõutud ja võib võtta kursi Keri või Prangli peale“.(Månsson 1644/Beterburg 1777).
Naissaare tuletorn 1848. A. Pillarti 1932. aasta rekonstruktsioon. Eesti Meremuuseumi kogud.
1718. aastast on teada Peeter I korraldus, ehitada Aegna ja Naissaare puidust sihtmärkide asemele neli kõrget kivitulpa. Seda juhul, kui Tallinna- madalale ei ole võimalik statsionaarset märki ehitada. 1788. aastal ehitati šotlasest Vene admirali Samuel Greigh’i esildise kohaselt Naissaare põhjatippu puidust tuletorn ja plaanis oli rajada selline ka saare lõunatippu. Tuletornid pidid aitama laevadel öisel ajal Tallinna sadamasse jõuda. Õlivalgusega töötavat tuletorni on märgitud Tallinna sadamale alluvate tule- tornide nimekirjas 1792. aastal. Tuletornimeeskonna koosseisu kuulus siis tüürimees ja 5 madrust. 1814. aastal plaaniti ehitada Naissaare põhjatippu uus tuletorn. Tule teistest eristamiseks kavandati horisondile suunatud pöörlevaid valgusseadmeid, mis pidid asuma merepinnast kuni 40 jala kõrgusel. Gavril Sarõtševi 1817. aasta lootsiraamatus on märgitud Naissaarel tuletorni, mille 45 jala kõrgusel asuv pöörlev tuli oli nähtav iga 2 minuti tagant 12 miili kaugusele. 1824. aasta üle- ujutuse käigus sai tuletorn tõsiselt kannatada ja uus 50 jalga kõrgem puust tuletorn ehitati 100 sülda varasemast kagusse. Tuletorn jäi endiselt pöörleva tulega. 1849. aastal ehitati Naissaare põhjatippu vana lagunenud puidust torni asemele uus paekivist ümara põhiplaaniga 38 m kõrgune valgeks värvitud tuletorn. Tuletorni kehandis kulges välisseina ja keskse silindri vahel kivist keerdtrepp. Silindri keskel vertikaalses šahtis sai liikuda pöörleva valgus- seadme kellamehhanismi raskus. 1854. aastal, Krimmi sõja ajal rüüstasid tuletorni briti ja prantsuse väed ning põletasid maha teenindushooned. 1856. aastal viidi tuletorn uuesti töökorda ja 1862. aastal tehti järgmine suurem remont. 1879. aastal töötas tuletornis pöörlev valgusseade, millel oli 12 reflektorit ja õlilampi, mis asusid merepinnast 38 m kõrgusel nähtavus- kaugusega 13 miili. Seade tegi täispöörde minuti jooksul, milles oli tuli nähtav 10 sekundit. Tuletorni juures olid elamu, ait ja saun. 1890. aastal varustati tuletorn II järgu pöörleva dioptrilise aparaadiga. |
Naissaare tuletorni projekt 1849. aastast.
|
|
1900. aastal oli tuletornil juba telefoniühendus Tallinnaga. Halva nähtavuse puhuks oli kompleks varustatud udukellaga. Kui Tallinnamadala tulelaev ei asunud oma kohal, oli Naissaare tuletorni tule värviks punane. 1920.–1930. aastatel näidati vastavalt Suurupi või Naissaare tuletornis valge asemel punast tuld, kui toimusid mereväe laevastiku ja merekindluste laske- harjutused kas Naissaare–Suurupi või Naissaare–Aegna vahel. Laevaliiklus Tallinnasse oli selleks ajaks suunatud kas põhjapoolsele või läänepoolsele laevateele. 1925. aastaks oli Naissaare tuletorni juures rahvusvaheline signaaljaam, mis vahetas informatsiooni signaalkoodi lippudega. Naissaare vana paekivist tuletorn ja selle teenindushooned hävitati Nõukogude vägede poolt 1941. aastal. Kõik tänased teenindushooned peale keldri — kaks elamut, saun, tehniline hoone ja generaatorihoone on rajatud 20. sajandi teisel poolel. 1946. aastal ehitati ajutine 38 m kõrgune kaheksatahuline ülespoole koonduv puidust tuletorn, mille tuli oli merepinnast 46 m kõrgusel. 1950. aastaks oli uusehitis ilmselt viidud elektrivalgusele. Lisaks oli laternaruumis varus analoogse tule iseloomuga atsetüleenilatern. Põhilaterna nähtavus oli 15 miili, tagavaralaternal 10 miili. Tuletorn oli värvitud 1955. aastaks alt valgeks, ülevalt punaseks. 1960. aastal ehitati uus raudbetoonist 45 m kõrgune kaheksatahulise tüvi- püramiidi kujuline tuletorn, mis värviti analoogselt eelnevaga ja mille tule kõrgus merepinnast on 47 m. Traditsioonilise vormiga raudbetoonist tuletorn paistab silma oma funktsionaalse lihtsuse ja sihvakusega. Tuletorn varustati elektrigeneraatorite ja akude toitel töötavate valgusseadmetega. Tule nähtavuskaugus suurenes 19 miilini. 1961. aastaks oli tuletorn varustatud raadiomajakaga. 1966. aastaks oli lisandunud elektri jõul töötanud heli- signaalseade ehk nautofon. 1999. aastal tehti tornis remonti, vahetati välja laternaruum. 2001. aastal vähendati tule nähtavuskaugust 15 miilini. 2005. aastal võeti kasutusele valgusdioodlatern ja tule nähtavuskauguseks arvestati 12 miili. Veel 2004. aastal oli Naissaare tuletornil ühena viimastest komandant. Tänaseks on saanud tuletornivahi ametist ajalugu ka sellel saarel.
Naissaare tuletorn u 1935. Jaan Vali kogu.
|
|
