Naissaare (Nargen) tuletorn asub samanimelise saare põhjatipus Pikasääre neemel ja on tähtis meremärk orienteerumisel Soome lahel ja Tallinna lahe suudmealal. Juba kauges minevikus on Naissaar olnud üle Soome lahe Tal- linna poole sõitvatele laevadele meremärgiks. Kirjalikes allikates on saare kõrget metsamassiivi esimest korda orientiiriks nimetatud 13. sajandi mere- sõidujuhises Navigatio ex Daniae per Balticum ad Estoniam (meresõit Taanist üle Läänemere Eestisse). Põhiline kaubatee Skandinaaviast Tallinna kulges kuni 14. sajandini piki Rootsi rannikut kuni Ahvenamaa saarestikuni, sealt edasi piki Soome rannikut Porkkalani. Seejärel võeti kurss üle Soome lahe Naissaarele ja sealt omakorda juba Tallinna peale.
Laevu varitsesid Tallinna lähistel mitmed ohtlikud madalad. Enne meremärke kirjeldati lootsiraamatutes madalate asukoht sihi, suuna või kauguse abil maamärkidest.1644. aastal ilmunud Johan Månssoni lootsiraamatus juhendatakse Tallinna lahest väljumist järgmiselt: „Võtta kurss NNW, sõita Naissaare ja Aegna vahele, jättes kaks osa merd Naissaareni ja üks osa Aegnani. Kui Naissaar ja Suurupi ühte lähevad, on Aegna madalast mööda jõutud ja võib võtta kursi Keri või Prangli peale“.(Månsson 1644/Beterburg 1777).

Naissaare tuletorn 1848. A. Pillarti 1932. aasta rekonstruktsioon. Eesti Meremuuseumi kogud.
1718. aastast on teada Peeter I korraldus, ehitada Aegna ja Naissaare puidust sihtmärkide asemele neli kõrget kivitulpa. Seda juhul, kui Tallinna- madalale ei ole võimalik statsionaarset märki ehitada. 1788. aastal ehitati šotlasest Vene admirali Samuel Greigh’i esildise kohaselt Naissaare põhjatippu puidust tuletorn ja plaanis oli rajada selline ka saare lõunatippu. Tuletornid pidid aitama laevadel öisel ajal Tallinna sadamasse jõuda. Õlivalgusega töötavat tuletorni on märgitud Tallinna sadamale alluvate tule- tornide nimekirjas 1792. aastal. Tuletornimeeskonna koosseisu kuulus siis tüürimees ja 5 madrust.
1814. aastal plaaniti ehitada Naissaare põhjatippu uus tuletorn. Tule teistest eristamiseks kavandati horisondile suunatud pöörlevaid valgusseadmeid, mis pidid asuma merepinnast kuni 40 jala kõrgusel. Gavril Sarõtševi 1817. aasta lootsiraamatus on märgitud Naissaarel tuletorni, mille 45 jala kõrgusel asuv pöörlev tuli oli nähtav iga 2 minuti tagant 12 miili kaugusele. 1824. aasta üle- ujutuse käigus sai tuletorn tõsiselt kannatada ja uus 50 jalga kõrgem puust tuletorn ehitati 100 sülda varasemast kagusse. Tuletorn jäi endiselt pöörleva tulega.
1849. aastal ehitati Naissaare põhjatippu vana lagunenud puidust torni asemele uus paekivist ümara põhiplaaniga 38 m kõrgune valgeks värvitud tuletorn. Tuletorni kehandis kulges välisseina ja keskse silindri vahel kivist keerdtrepp. Silindri keskel vertikaalses šahtis sai liikuda pöörleva valgus- seadme kellamehhanismi raskus. 1854. aastal, Krimmi sõja ajal rüüstasid tuletorni briti ja prantsuse väed ning põletasid maha teenindushooned. 1856. aastal viidi tuletorn uuesti töökorda ja 1862. aastal tehti järgmine suurem remont. 1879. aastal töötas tuletornis pöörlev valgusseade, millel oli 12 reflektorit ja õlilampi, mis asusid merepinnast 38 m kõrgusel nähtavus- kaugusega 13 miili. Seade tegi täispöörde minuti jooksul, milles oli tuli nähtav 10 sekundit. Tuletorni juures olid elamu, ait ja saun. 1890. aastal varustati tuletorn II järgu pöörleva dioptrilise aparaadiga.