Käsmu

Väiselt pigem puust paviljoni meenutav 6 m kõrgune valgeks värvitud sein- tega tuletorn hakkas tööle 1892. aastal. Tuletorn oli varustatud ühetahilise petrooleumilambi ja dioptrilise aparaadiga, mille tule kõrgus merepinnast oli 8,2 m ja nähtavuskaugus 6 miili. Laternaruumi aknad olid jagatud värviliste klaasidega, kus läänepoolset lahesuuet märgistas roheline tuli , ohutut sissesõiduala valge tuli ja idapoolset lahesuuet punane tuli. Hiljemalt 1900. aastast töötas tuletorn vilkuva tulega. 1921. aastaks töötas atsetüleeniga Käsmu tuletorn. 1922. aastal oli tule nähtavuskaugus 13 miili. Selliseks jäi tule iseloom 1988. aastani.

1950. aastaks olid tuletorni valgussektorid: roheline 349°–358,5°; valge 358,5°– 19°; punane 19°–155°. Selline jaotus oli kasutusel 1993. aastani. Elektrivalgusele viidud 300-mm läätsega laterna tule nähtavuskaugus oli: valge 7 miili, punane 5 miili, roheline 3 miili. Umbes 1993. aastal lõpetati tule- tornis valguse näitamine ja meremärk jäi arvele päevamärgina kuni 2004. aastani, mil arvati navigatsioonimärkide andmekogust välja.

Tuletorn on mere pealetungi tõttu sattunud korduvalt varinguohtu, kuid säilita- nud tänu ranna kindlustamisele ja konstruktsioonide remondile üldjoontes algse ilme tänaseni. Teenindushooneid ei olnud, kuna tuletorni teenindas külas elav tuletornivaht. Käsmu lahte sisenemiseks on kasutatud päevasel ajal ka Käsmu tuletorni ja Ilumäe kiriku torni sihti 12°.

Kuigi Käsmu tuletorni uuematest navigatsioonimärkide nimekirjadest ja merekaartidelt ei leia, on ta kultuurimälestisena riikliku kaitse all kui unikaalne, Käsmu Merekooli ja meremeeste eraalgatusena rajatud tuletorn.

Käsmu tuletorn u 1914. Aivo Aia kogu.