Hiiumaa sümbolobjektina tuntud Kõpu (Dagerort) tuletorn asub Hiiumaal Kõpu poolsaare keskel kõrgendikul. Pärast kompassi kasutusele võtmist purjetasid kaubalaevad alates 14. sajandist juba üle Läänemere otse Tallinna poole. Kõpu poolsaare metsaga kaetud kõrgendik Hiiumaal oli esimene tähis, mida läänest saabunud meremehed pidid silmapiiril märkama. Oli väga oluline see poolsaar ära tunda, et just siis õige sõidukurss võtta. Kõpu pool- saare ümbruse veed olid oma ohtlikkuse ja salakavaluse poolest tuntud ning laevamehi varitsev Hiiu madal (Suurrahu ehk Nekmansgrundina, rahvasuus tuntud kui Näkman ja Näkimadalad) oli meie randade esimese tuletorni ehitamise üks peamisi põhjusi.
Esimesed Hansa Liidu nõudmised paagi püstitamiseks Kõpu poolsaarele on teada juba 1490. aastatest. Paagi ehk päevamärgi ehitamise Kõpu pool- saarele algatas Tallinna raad. Ehitist hakati laduma 1514 aastal ning see kestis vaheaegadega 1538. aastani, kerkides aina kõrgemaks.
17. sajandil oli Rootsi kuningriik huvitatud oma meretaguste provintsidega sidemete pidamiseks mereteede tähistamisest tuletornidega, mistõttu kohan- datigi Kõpu paak tuletorniks 1649. aastal. Väljapoole ehitati puittrepp, tasan- dati tuleplatvorm, paigaldati metallrest tule alla ja vints küttematerjali üles- vinnamiseks. Esimesele ülevaatajale ehitati tuletorni juurde väike palkidest maja. 1688. aasta Hiiumaa revisjoniaktis on kirjeldatud, et Kõpu tuletorn oli neljakandiline, 20 sülla kõrgune ning tugevdatud nelja kontraforsiga, varustatud raudredeliga ja üleval platvormil asus põletusrest.
Kui alates 1649. aastast oli torn olnud eravalduses ning selle majandamist korraldasid üksteise järel nii De la Gardie’d, Stenbockid kui ka Ungern- Sternbergid , siis 1805. aastal Kõpu tuletorn riigistati ning ette võeti suuremad ümberehitused. Edelapoolsesse kontraforssi raiuti sisse trepp, torni ülemise osa kehandisse raiuti üksteise kohale kaks ruumi ja üles ehitati klaasitud 12-tahuline laternaruum, kuhu paigaldati kolmes suunas kokku 25 õlilampi messingust reflektoritega.
1845. aastal lammutati torni ülaosa 14 arssina ulatuses maha ja ehitati uuesti üles. 1860. aastal paigaldati tuletorni pöörlev I järgu dioptriline valgusseade, mille püsiv tuli vaheldus minuti järel ereda tuleplingiga. 1883. aastal valmis elumaja, kuhu seati üles ka telegraaf.
1902. aastal paigaldati tuletorni uus Pariisi maailmanäituselt hangitud pöörlev dioptriline aparaat, mis valgustas petrooleumi hõõgsukklambiga. Kella- mehhanismiga raske optiline seade pöörles elavhõbeda vannis ja näitas tuld 21 meremiili kaugusele. Esimeses maailmasõjas sai tuletorni kehand veidi kannatada, kuid taastati peagi. 1933. aastal parandati ja ankurdati tuletorni väljavajunud seinu ning tehti krohviparandusi.
II maailmasõjas 1941. aastal purustati tuletorni valgusti ja laternaruumi klaasid. Pommitabamuse sai ka ülevaataja elamu, kus asus ilmselt raadio- majakas.
Aastail 1988–1990 viidi Kõpu tuletornis läbi põhjalikud restaureerimistööd, mille käigus ümbritseti massiivne kehand varingute vältimiseks raudbetoonist koorikuga, kuna varasematel aastatel olid toimunud ehitise vanuse ja müüritise nõrga sideaine tõttu suuremad väliskatte varingud.
Tänaseks eravalduses teenindushoonetest on säilinud 19. sajandil teisel poolel ehitatud teenijate elamu, saun ja kütuseait ning peale Teist maailmasõda ehitatud generaatorihoone, töökoda ja kelder. Kogu tule- tornikompleks on kultuurimälestisena riikliku kaitse all ja Kõpu tuletorn kuulub ka The International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouse Authorities (IALA) koostatud 100 tuletorni-arhitektuurimälestise nimekirja.
Üldjoontes 1845. aasta ilme säilitanud Kõpu majakas on maailma vanimaid katkematult töötanud navigatsioonimärke ja Põhja-Euroopa vanim tuletorn.
