Sihi ülemine tuletorn asub Abruka saare idarannal ja aitab Liivi lahe lääne- osas ning Roomassaare sadama laevateel orienteeruda. Tuletorn moodustab koos 670 m kaugusel asuva alumise tule-paagiga sihi, mis aitab ohutult Saaremaa ja Allirahu vahelt läbi sõita. Abruka tuletornil on suhteliselt terviklikult säilinud nii kehand kui ka ajaloolised tehnoloogilised süsteemid. Kunagistest teenindushoonetest on tänaseni säilinud 1911. aastal ehitatud puidust elamu, 1928. aastal rajatud maakivist ja betoonist kelder ning rõht- palkidest ait.
Sihttuled rajati Abrukale 1897. aastal, et tagada Roomassaare sadama käiku- laskmisega elavnenud laevaliikluse sõiduohutus. 1897. aastal valminud esimene tuletorn oli 28-meetrine puidust, valge laudvooderdisega kaheksa- tahuline tüvipüramiid, mille ülaosas paiknes rõdu ja neljatahuline tuleruum. Tuletornil oli valge püsitulega dioptriline suundlatern. Laternaruumis oli ühe- tahiline petrooleumilamp tule kõrgusega merepinnast 27 m ja nähtavus- kaugusega 11 miili. Tuletorni juurde ehitati ka elamu ja ait. Tõenäoliselt millalgi Esimese maailmasõja ajal kõrgendati Abruka tuletorni ülaosa 9 m võrra ja lisati kaks rõdu. Katuslaele paigaldati ringsektoriga atsetüleenilatern. Kaheksakorruselise puidust tuletorni kõrguseks kujunes märkimisväärne 36 m, millega tuletorn oli 1920. aastatel üks Eesti kõrgemaid puithooneid. Merepinnast 37 m kõrgusel asuva tule nähtavuskaugus oli 14 miili. 1922. aastaks oli tuletornil telefoniühendus Kuressaarega.
1931. aastal ehitati puidust tuletorni asemele uus raudbetoonist silindriline õhukeseseinaline tuletorn. Tuletorni projekti konkursil valiti välja insener Ferdinand Adoffi projekt (ERA f 1091 n 1 s 1528), mille teostas Tallinna ehitus- firma Arronet & Boustedt. Tuletorn oli 36 m kõrgune ja 2-meetrise välis- läbimõõduga. Insenertehniliselt leidlik plaatvundament ja monoliitsed seinad andsid sihvakale tornile stabiilsuse ka väga karmide tormide meelevallas. Tuletorni valgusseadmeks oli Rootsi firma AGA automaatne ringsektoriga atsetüleenilatern, mis paigaldati teenindusruumi katusele. Atsetüleeni- balloonid ja reduktor asusid torustiku abil valgusseadmega ühendatult torni esimesel korrusel. Automaatvalgusti tarbeks saadi gaasi Tallinna gaasi- vabrikust ja Eesti AGA Koplis asunud atsetüleenivabrikust. Merepinnast 37 m kõrgusel asunud tule nähtavuskaugus oli 14 miili.
1950. aastal arvestati tule nähtavuskauguseks 10 miili. 1970. aastatel asendati atsetüleeni toitel töötanud plinkaparaat elektrienergial töötava plinkaparaadiga, mis asus ajaloolises 500 mm AGA firma tüüplaternas. 1999. aastaks oli lisaks elektrivõrgule võimalik energiat saada päikesepatareidest ning vana AGA laterna kohale monteeriti firma Tideland Signal Ltd uus taga- varasüsteemi dioodlatern. Peagi eemaldati aga päikesepatareid uuesti, kuna üldine elektrivõrk ja akud olid suutelised kindlustama tuletorni häireteta töö. Tulevikus on Veeteede Ametil kavas ringsektoriga latern kitsama sektoriga seadme vastu välja vahetada, kuna kõrgeks kasvanud metsa tõttu ei ole Abruka tuletorni tuli enam nähtav lääne- ja edelasuunast. Tema funktsiooni hakkab selles suunas asendama Abruka tuletornist 0,5 miili edela pool Vahase saarel paiknev tulepaak.